#virupärane 
Kersti Suun-Deket
Lääne-Viru Omavalitsuste Liit – võrgustikujuht, Rakvere vallavolikogu liige, teismeliste poiste ema
Suvi on noorte aeg. Vabadus, rannad, muusika, festivalid. Võsu Rannafestival on saanud omamoodi sümboliks – koht, kuhu minnakse sõpradega, et tunda end suuremana kui argipäev. Meie, lapsevanemad, tahame, et lapsed saaksid seda kogeda. Et nad saaksid olla osa millestki. Et nad saaksid naerda, tantsida, kuuluda.
Aga me ei saa mööda vaadata sellest, mis suvega kaasas käib.
Politsei statistika Lääne‑Virumaalt näitab, et alalteliste alkoholitarvitamine ei ole vähenemas. 2024. aastal tuvastati 166 alkoholijoobes alaealist, 2025. aastal 180. Ka 2026. aasta esimesed kuud näitavad sama trendi. Aprillist juunini – just siis, kui algavad soojad ilmad ja koolide lõpetamised – tuvastati kolme aasta peale kokku 159 alkoholijoobega õigusrikkumist.
See ei ole juhuslik kõikumine. See on muster, mis kordub igal kevadel ja suvel.
Veelgi valusam on teadmine, et osa alkoholi jõuab alaealisteni täiskasvanute käe kaudu. Rikkumisi, kus täiskasvanud ostsid alaealistele alkoholi tuvastati 2024. aastal 11 ja 2025. aastal 14. See tähendab, et täiskasvanud ise annavad lastele alkoholi. See ei ole “väike teene”. See on süütegu. Ja see on oht lapsele.
Mõni juhtum jääb kauaks hinge.
- 2025. aasta Võsu Rannafestivalil viis kiirabi rannast EMO-sse 11‑aastase tugevas joobes poisi.
- 2025 aasta oktoobris juhtis 15‑aastane joobes noormees autot.
- 2026 aasta märtsis jäi vahele 17‑aastane õppesõidul, kelle väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus vähemalt 0,24 mg/l.
Ja nüüd alles juhtus midagi, mis ei ole statistika, vaid tragöödia. 18‑aastane noor sõitis koos sõpradega, sattus avariisse ja tema sõber sai surma. Täisealine – jah. Aga vaevalt keegi meist nimetaks 18‑aastast päriselt küpseks. See on kaotus, mis jääb alles. See on valu, mis ei kao. See on hetk, mis näitab, kui õhuke on piir “lõbusast suveõhtust” ja elumuutvast tragöödiast.
Minu lapsed ütlevad “ei”. See ei tee neid vähem noorteks. See teeb nad turvaliseks.
Olen ise karsklane. Mitte kampaania korras, vaid eluviisina. Ja mu lapsed teavad seda. Nad on näinud, et rõõm ei sõltu pudelist. Et pidu ei pea olema udu. Et sõpradega saab olla kaine peaga sama palju – ja vahel rohkem.
Mu lapsed julgevad öelda “ei”. Nad ei tee seda hirmust. Nad teevad seda enesekindlusest. Sest nad teavad, et sõbrad ei vaata viltu, kui nad valivad kainuse. Sest nad teavad, et “ei” ei võta ära võimalust kuuluda. See ei ole erand, sest nende sõprusringkonnas on mitmeid noori, kes julgevad ka öelda „ei“. See on vestluste, usalduse ja kohalolu tulemus.
Mida me lapsevanematena teha saame?
Me ei saa kontrollida kõike, mida noored teevad. Aga me saame kontrollida seda, kuidas me nendega räägime, kuidas me neile piire seame ja kuidas me reageerime, kui nad eksivad.
Räägime ausalt, mitte hirmutades
Noored ei reageeri moraalilugemisele. Nad reageerivad aususele. Räägime, mis võib juhtuda. Räägime päris lugusid, neid lugusid, mis on noortega juhtunud. Räägime sellest, et alkohol ei tee kedagi täiskasvanumaks, vaid haavatavamaks.
Seame selged piirid ja lepime kokku turvaplaani
Kes on sõbrad? Kuidas laps koju saab? Mis kell ta annab märku, et kõik on korras? Piirid ei ole kontroll, vaid hoolimine.
Kui laps eksib, tuleb talle järele minna
Politsei ütleb otse: vahel vanemad ei tule. See ei ole lahendus. Laps ei õpi hirmust. Laps õpib turvalisest täiskasvanust, kes tuleb järele, räägib, selgitab ja otsib koos lahendusi, et järgmine kord nii ei läheks.
Kainelt saab ka lõbus olla
Paljud noored on väsinud joomise survest. Nad tahavad lihtsalt olla. Meie roll on anda neile kindlus, et “ei” ütlemine ei võta ära võimalust kuuluda.
Meie kõigi vastutus
Noorte joomine ei ole ainult politsei probleem. See ei ole ainult kooli probleem. See ei ole ainult “teiste laste” probleem. See on meie kõigi täiskasvanute vastutus.
Me ei saa oma lapsi hoida mullis. Aga me saame hoida neid turvaliselt. Me saame olla need, kes ei vaata kõrvale. Me saame olla need, kes ütlevad: “Ma olen sinu jaoks olemas.”
Suvi on ilus aeg. Teeme nii, et see oleks ilus ka meie lastele – kainelt, turvaliselt ja rõõmsalt.
Foto: erakogu